Paljude tarbijate jaoks tekib ökotoidu sõna kuulmisel koheselt järeldus: see peab olema kohe kindlasti tervislik, sest see on ju öko! Tõsi, keskeltläbi on arvatavasti mahetoit tunduvalt tervislikum alternatiiv tavalisele supermarketist ostetavale toidukraamile. Siiski tasub teada teema juures erinevaid nüansse, et teha oma igapäevase toidulaua katmisel senisest veelgi targemaid valikuid.

Suhkrurikkad tooted

Aina rohkem võib leida poelettidelt ökomaiustusi. Mõnikord võib näha, kuidas lapsevanemad ostavad hulganisti lõdvema käega oma jõnglastele ökomaiustusi võrreldes Kalevi kommide või Bounty batoonidega. Need on ju nii tervislikud! Maiustused on kohe kindlasti üks toidukategooria, mille puhul ei pruugi ökomärgis absoluutselt mingit seost tervislikkusega omada. Kui toode sisaldab suurel hulgal suhkrut, siis pole seejuures sugugi vahet, kas tegu on tavalise suhkruga või ökoloogiliselt puhta roosuhkruga. Suur kogus glükoosi on ikkagi suur kogus glükoosi, mistõttu ei ole kasulik seda lastele ilma kontrollita sisse sööta.

Rasvased toidud

Sarnaselt suhkrurikastele toodetele ei päästa ökomärgis toidu kõrge rasvasisalduse eest. Üliõpilaste seas tehtud katsete käigus on leitud, et ökomärgisega õli julgesid katsealused kordades julgemas koguses lisada võrreldes tavapäraste toiduõlidega. Meie ajudes tekib seos tervislikkuse ja ökoloogilise päritolu vahel. Tegelikult aga sisaldab õli samas koguses kaloreid nagu tavaline toiduõligi, mida saab igast Maximast või Prismast endale koju kaasa osta. Seega, pea meeles, et rasvarikkad tooted on jätkuvalt suurtes kogustes ebatervislikud.

Pesemata puu- ja köögiviljad

Rahva seas levib müüt nagu ökoviljad oleksid nii puhtad, et neid võib hakata ilma pesemata süüa. Tõsi, kui “öko” all mõeldakse oma koduaiast puu otsast korjatud õunu, siis peab see täielikult paika. Kui aga tegu on ökobanaanidega, mis on ikkagi Ecuadoris kasvatatud või avokaadodega, mis tuuakse suurtes konteinerites Iisraelist, siis tasub instinkt alla suruda ja viljad enne tarbimist üle pesta. Seejuures pole märkimisväärselt oluline, et nende viljade transportimisel pole kasutatud suurt kogust kemikaale. Lisaks kemikaalidele on viljade peal erinevad bakterid, viirused ja saasteained, mis võivad olla täielikult looduslikku päritolu. Samuti ei ütle ökoloogiline päritolu mitte midagi inimeste enda hügieeni kohta – töötajad, kes vilju katsuvad ja pakendavad.